Esimene kord kui siin merel käisin oli ikka naljakas küll, mitte midgi ei saanud aru. Ei olnud tunnetust ega midagi.
Õnneks olin Bulgaaria sõitjaga, sain temaga end võrrelda. Vanasti surusime kõrvuti ja pigem mina võitsin (EMil treenides),
siis nüüd oli vastupidi. Aga tunne paranes ja mingil hetkel enam väga kaugele maha ei jäänud. Eriti end sellest segada ka ei lasknud, olin ju alles esimest korda merel. Sellist head lukus asendit ei olnud üldse. Puri ujus koguaeg käes, ette ja taha…
Järgnev päev loodsin saada vaiksemat tuult. No tegelikult saingi nii 500m ja siis hakkas kohalik “Doktor Fremantle” puhuma.
Alguses puhus 2-3 m/s, siis tuli puhang 4-6 m/s ja mõne hetkepärast 6-8m/s klissikas. Sain siis klissitunnet edasi lihvida.
Tegin ühe treeningsõidu ka kaasa. Sain aru, et startida ikka ei oska, kui seda üldse harjutanud ei ole.
Aga sõidus olin kobamisi kaval ja sõitsin mööda õiget rajapoolt üles. Kui stardis viimasena siis märgis esimeste järel.
Tuleval päeval sai Kevin oma varustuse kätte ja nüüd läksime juba koos merele. Saime taaskord pundis sõita ja ühe treeningsõidu
kaasa teha. Startida ei õnnestunud kuigi oli klissikas. Aga ei lase end sellest segada. Võistlustel tuleb see viga parandada.
Pärast merd saime mõõtmise tehtud ja jäänud vaid lõplik registreerimine ja olemegi võistlusteks valmis!
Tuju on hea aga tervis kergelt juperdab. Õigemini kerge-kerge nohu ja kurk punane. Eks võitlen sellevastu ka.
Ilmad on hullult palavad nii +35 ja koguaeg higine. Niikui poodi sisse astud, et näiteks ravimeid osta, on seal temperatuur +22.
Kaks puhkepäeva jäänud ja siis võistlema!!!!!

Täna on au kohtuda Eesti aukonsuli Anu van Hattemiga!